Call it what you want

Tänu mitmetele kokkulangevustele jäi Steffi ratas peale reedest pidu meie juurde ning mul avanes täna võimalus sellega linnas ära käia. Nii et kasutasin võimalust ja pildistasin ka neid kohti, millest möödun tavaliselt oma jooksuringil (ilmselgelt kilost fotokat siis kaela ei riputa ju) ning kuhu ma muidu niisama kõmpida ei viitsi AGA mis on totaalselt jäädvustamist väärt. Linnuke kirjas ning tuju hea.

Lisaks oli see mu esimene kogemus Taanis ise ratast juhtida (sest sõitnud ma ju juba olen - pakikal). Põdesin pisut, et ei tunne ehk mõnd seadust ning kartsin, et keegi hakkab mind seepärast taani keeles sõimama ning ma ei saa sellest isegi aru :D Õnneks ma nii hädine siiski ei olnud ja tulin oma tripiga kenasti toime ja nüüd jõudis minuni kindel veendumus, et ma vajan ka ratast. Normaalse hinnaga palun, mitte 2000 dkk eest.

Vaade sillale - teiselt poolt! Milline üllatus...

Ülikoolihoone Alsion täies kauniduses (lisaks on seal kontserdisaal, tehnopark, raamatukogu, baar, kohvik ja raudteejaam).

Sild ei puhka isegi pühapäeval ning takistab ka siis normaalset liiklust toimimast.

Minu ajutine kaherattaline sõber. Veendusin, et käetkotiga on täitsa võimalik rattaga sõita!

Üks kaunemaid maju, mida siin linnas seni näinud olen (detailid ja aknad!)

Vasakult - pank, soll ja lillepood. Esimeses kahes käidud, kolmandasse pole veel põhjust olnud.

Kõht hakkas rattasõidu ajal kohutavalt urisema ning täitsa kurb oli olla. Siis jõudsin koju ja Kerti võttis ahjust just viimaseid õuna-kreekapähkli muffineid - jepp, see oli mu rattaretke tipphetk!  

Foster the Peole - Call it what you want