Täiesti ausalt - kaugelkaugel kodunt eemal viibides, ja veel täiesti teises maailmajaos... tuleb ikka koduigatsus peale küll. Eriti, kui nii pea koju ei pääse ja lähiajal pole kedagi külla ka tulemas. Olgugi, et siinsetel tänavatel valitsev sagimine, melu ja kogu see kisa ning plinkivad tulukesed on mulle juba vastuvõetavaks muutunud ning ei tekita enam võõristust, muutub see aegajalt väsitavaks - too overwhelming. Sellistel puhkudel meeldib mulle põgeneda "läänestatud" piirkondadesse, näiteks Nanjingi tänaval on üks importkaupade pood, kuhu läksin rukkileiba ja juustu jahtima ning kus riiulite vahel uudistades kuulasin kummalise südamerahuga inimesi inglise, vene või saksa keelt kõnelemas. Kuidagi turvaline oli inimhääle kuulmise asemel seda tõeliselt kuulata, igast kõne pisidetailist aru saada. Jah, ma saan ka hiina keelest juba üsna adekvaatselt aru, seda ka juhuslikult pealtkuuldud vestlusest, mida kõrvaolevad kohalikud omavahel räägivad (üsna kiiresti), aga see jutu iva mõistmine jääb väga pealiskaudsele tasemele praegu.
Eile läksin Xintiandi piirkonda Starbucks'i õppima (le stereotüüpne tudeng). Ilm on muutunud jahedamaks, nüüd saab juba kampsikuid ja tagisid kanda, et end külma eest kaitsta... niisiis istusin kohvikus, tõlkisin oma tekste ning aegajalt jälgisin aknast lendlevaid lehti ja mööduvaid inimesi, kes külmas tuules lendlevaid salle taltsutada üritasid, kuulasin jazzmuusikat, mis kohvimasinate võrinaga segunes... Kõrval istus veel saksa perekond, mille pereisa oma pojakestega tõreles, kuna need pidevalt mangusid "aber Papaaaa!". Lonksasin oma kaneelikohvi ning pidin tõdema, et vaid tuttavate helide-lõhnade-maitsetega võib väga edukalt koduigatsust pisutki vaka all hoida.
Lisamärkus : ülikoolilinnaku läheduses pesitseva magusakartuli müüja kõrvale on ilmunud kastanite müüja! Kastaneid röstitakse kuumade süte kohal magusas siirupis, nii et veel sooja kastanikoort eemaldades leiab seest jumaliku maitsega südamiku! Läksin sügisõhtul jalutama neid nosides ning ei suutnud otsustada, kumb mulle rohkem meeldib, kas kartul või kastanid... Oh, dilemmad!
Homme on mu esimene hiina keele eksam siin, hoidke mulle pöialt! :)
//
To be completely honest, I do get my moments of homesickness while being away from my home & family, in a completely other part of the world and knowing, that I'm not going home anytime soon. I've gotten pretty accustomed to all the bustling streets, the noise and the blinking lights around here, yet there are times when all of this is just too overwhelming. On these occasions I like to flee to these "westernised" areas, like that imported goods grocery shop on Nanjing street. I headed there last week to look for some rye bread and cheese and while strolling through the aisles, it just felt so calming to hear people speaking English, Russian or German. It was nice to not just hear to people speaking, but to acutally listen to them speak and understand every aspect of the speech. True, by now I understand what locals are saying while they are speaking Chinese, even when I only overhear strangers speaking to just each other (and they speak very fast when talking to each other!), but half of the speech still remains a mistery to me.
Yesterday I headed to the Starbucks at Xintiandi (le stereotypical student much?). It feels more like autumn now, one can wear sweaters and jackets and not feel like on the verge of getting a heat-stroke... so I was just sitting at the coffee shop, translating my texts and looking occasionally out the window to see some leaves flying around and people trying to tame their scarves flappering around in the cool wind, listening to the mix of jazzmusic and the noisy coffeemachines... There was also a German family sitting close to me with the dad scolding his two sons, who were constantly pleading him with "aber Papaaaa!". While taking a few sips of my wonderful cinnamon coffee, I had to admit it's possible to keep that homesickness under wraps with some familiar sounds, aromas & flavours.
Sidenote : The potato seller has some competition now, since the chestnut man set up a stand right next to him! The chestnuts are being roasted above hot coal and in some sweet syrup, so when one removes the shell, the most amazing tasting sweets can be found inside! I went out for a walk in the autumn evening and was munching on these yummies and just couldn't decide, which I like the most, potatoes or chesnuts! Oh, the decisions in life...
I'm having my first chinese exam here tomorrow, so you can all cheer for me :)
No comments
Post a Comment