Such a Rainy Day

Electric Guest - Troubleman

Enne Kalamajja saabumist peatasid meid kaks Itaalia härrasmeest, kes soovisid kesklinna jõuda. Me olime pisut nõutud, sest emm... me kõik seisime keset Tammsaare parki, seega enam rohkem kesklinn see olla ei saanud vist? Peale seda, kui nad küsisid miljon segast küsimust, et kuidas "ühe suure ristini jõuda" (-"500m vasakule kõndida."; -"Aa. Võtan siis takso?" *mentaalne facepalm nii minul kui Marisel*), kuidas bussijaama jõuda, kuidas jälle kesklinna jõuda, kui vanad te olete, millega tegelete... kuniks küsiti, et kuidas sind Facebookist leida. Seepeale läks mul juba närv mustaks ning üritasin viisakalt vabaneda :"ok, we have to go now, was nice to meet you", aga samas kohas kadus itaallaste inglise keele oskus ja ma pidin Google translate'i sellist tobedust trükkima, et nad lõpuks aru saaks. Äh, miks ma kuni viimse momendini nii viisakas üritan olla - seda isegi siis, kui olen tõeliselt ärritunud...

Millal sina viimati õunaraksus käisid?
(ja just seetõttu mulle tundubki, et sügis on juba käes!)

Huvitavaid teenuseid Balti Jaama lähistelt - patjadest võõrkehade eemaldamine. Mu padi oligi ära loitsitud, mõtlesin just, et kuhu pöörduda sellise murega.
(but really, what the...?)

Oh. I'm missing these in my life.

Leidsin perfektse musta märkmiku, et üles märkida ja kritseldada sinna absoluutselt kõike, mida mu aju suudab genereerida. Ainult et ma ei julge seda perfektset ja veel tühja märkmikku "sisse õnnistada" - hahah, mul on kummaline hirm, et mu käsi vääratab juba esimest kriipsu maalides ja kogu märkmiku perfektsus on sellega läinud.
Okei, mul on väga spetsiifilised kiiksud.