Blvck

XXYYXX feat. Azekel - Get It On

Peale mu Aasia seiklust, mil suure õhinaga kodumaale naasesin, olen põhiliselt tegelenud... well, toibumisega. Nüüd jõudis meeleseisund füüsilisele minale järgi ja olen 100% siin. Täielikult paika loksunud. Tallinna tänavatel mu suunataju juba igatahes töötab ja enam ma Google maps'i juhendeid (nii tithi) ei vaja. Ise ka ei usuks, kui palju siin kolme aastaga muutunud on.

Suvelõpu checkpoint (mu sünnipäev) on seljatatud ja argine reaalsus saabus koos vihmapilvedega mu õuele. Sellega ühes hakkas mu student mailbox'i ilmuma kirju sellelt ja tollelt õppejõult, mis kõik justkui ruuporiga kõrva ääres seistes parastavalt üürgavad, et nii- ja naasuguseid õpikuid on tarvis hankida, esimeseks loenguks mõnikümmend peatükki läbi lugeda ja näe, siin on su loengute tunniplaan. Ja ma klikin tuimalt kirjad "loetuks" ning mõtlen omaette, et küll jõuab ühel ilusal päeval. Oh, sweet denial, aga september on kohe käes ja see päev, mil pean tegutsema hakkama, on lähemal kui arvatagi oskan.

Muidugi olen elevil, et saan jälle Sonderborgi tagasi minna (kes oleks võinud arvata, eks?), aga sellesama elevusega kaasneb ka ebameeldivusjudinaid tekitav mõte pakkimisest. Nädalaseks reisiks kohvrit pakkida on tunduvalt kergem, kui pea aastaks. Niisiis pean nüüd kindlaks tegema, mida mul aasta jooksul võib vaja minna ja mõttes nii umbes 80% neist esemetest eos hüvasti jätma, sest kohvrisse visatud talvemantel ja jooksutossud võtavad raudselt valdava enamuse ruumist ära. Ma üldiselt pooldan eluviisi, mida ei risusta üleliigsed asjad, aga praegune olukord nõuab kõigele asendusversiooni ostmise Taanis - tantsukingad vol 2, trenniriided vol 2, peokleit vol 2 jne. Ja siis aasta hiljem koju tulles avastan, et mul on kõike kahes eksemplaris. Super.

Tegelikult ma end nii triviaalsete muredega muidugi ei vaeva, oh ei. Reaalne case on see, et ma võtan endiselt hoogu, et see neetud peatükk Cross-cultural communication'i jaoks läbi lugeda.

O, ja tere, sügis.