世界上的颜色//Colors of the World: A Blog by Kriss

(just sayin', but this is not Chinese :D )

Ma ei tea miks, aga täna tundub olevat paslik teha väike throwback mu elule Hiinas. Ehk siis pisike photobomb seni avaldamata fotodest, täiesti suvalises järjekorras, minimaalsete kirjeldustega. Lihtsalt silmarõõmuks.

Praegu tundub kogu see kogemus nii kauge olevat, nii teistsugune ja hullumeelne elu oli toona, eriti võrreldes väikse unise Sonderborgi eluga.

Ise ka ei usu, mida kõike olen teinud, näinud, söönud ja mis inimestega kokku trehvanud. Mägedes matkanud, duriani söönud, katusepidudel vihmatantsu tantsinud, hiina lastele inglise keelt õpetanud, maailma lahedamates joogatrennides käinud, kell 3 öösel 14. korruse aknalaual nuudleid söönud ja Shanghai linnatulesid imetlenud, maglev rongiga sõitnud, külavaheteedel iseseisvalt orienteerunud ja bussiga mööda käänulisi teid sõitnud, teeistandustes käinud, rolleriga mööda Shanghai tänavaid kihutanud (küll tagaistmel, aga siiski!), Hiina Uusaasta puhul laternafestivalil käinud, moon cake'e söönud, hah isegi petuskeemi lõksu langenud ja kuidagi sealt elusa&tervena välja tulnud ja mitte nii vaesena, kui oleks võinud arvata :D Plus veel miljontriljon muud veidrat ja lahedat ja hullu asja teinud...

Üldse olen täheldanud, et mu elus toimub nii palju naljakaid kokkulangevusi, mis paneb mind sisimas uskuma karmasse ja külgetõmbejõudu. Et see, mismoodi me end ümbritsevasse suhtume, seda saame ka ise vastu. Ning et meie soovid suuremal või vähemal määral täituvad.

Üks selline naljakas ja uskumatu seik tuleb meelde Shanghaist: olime parajasti väljas, kuskil Shanghai x-linnaosas, mingis tundmatus klubis. Kell oli 3 või 4 öösel ja ma ei viitsinud enam kolada väljas, samas olin ainus, kes tahtis koju minna. Eeldasin, et me pole ühikatest nii kaugel ja et tavaliselt 20 kuaid taksoraha on täitsa piisavad, et koju saada või vähemalt ühe bussipeatuse jagu kõmpida poleks samuti mu jaoks probleem. Noh, tegin kerge valearvestuse vahemaadega ja tuli välja, et 20 kuaiga sain vaid poolele teele kodunt ja sealt oli veel neetult pikk maa kõndida. Olukorra tegi eriti õnnetuks see, et mul olid üsna kõrged kontsad ja väljas sadas korralikult vihma. Ronisin taksost välja ja lihtsalt seisin nõutult keset tänavat vihma käes ning mõtlesin, kellele helistada (kuigi aimasin, et see on suht asjatu, kui teised on kuskil klubis sees). Siis mõtlesin, et kaua ma sealt koju peaks kõndima. Ja samal hetkel liikus minu takso poole üks kutt, välismaalane. Istus taksosse, aga nad ei liikunud, vaid arutasid midagi... ja uks avanes ning kutt küsis, et kus ma lähen... ja selgus, et me mõlemad liigume tegelikult Donghuasse! Ühesõnaga, mu hädaolukorrale saabus otse sealsamas lahendus koolikaaslase näol, kelle jaoks polnud probleem, et sama taksoga saaksin sõitu koju jätkata. Tüüp oli venelane ka, nii et saime selle sõidu jooksul veel suht semudeks. Kui juba turvaliselt kodus oma kontsad jalast viskasin ja hambaid pesin, ei jõudnud ise ka ära imestada, mismoodi mul alati veab...

Ühesõnaga, igas olukorras on lahendus! Ma täitsa usun sellesse omaenda kogemuste põhjal ning alati tuleb silmad lahti hoida, sest solution võib saabuda kõige uskumatumast, ebatõenäolisemast või absurdsemast suunast ever. Usu headusse ja sa hakkad seda üha enam enda ümber märkama ka.

Peace out!