Reisi esimese päeva lõpuks olin juba rõõmsalt kell pool üksteist mõnusalt kõva madratsiga hotellivoodis. Shanghais oli nädalavahetus juba neljapäeval alanud ja kogu see pidu+kool+pidu+reis suutis mu laupäevaks korralikult ära väsitada.
Pühapäeval ärkasin kella 7 paiku ja läksin suure elevusega hommikusöögile. Taanis Scandicus töötamisest jäid hotelli hommikusöökidest jäänud vaid helged mälestused, aga Hiina hotell... ohjah. Ma ei oodanudki, et kohvi saab, aga et isegi teed polnud võimalik leida... okei, kummaline. Valida said mõnusalt õliste ja kaugelt vürtside järgi lõhnavate nuudlite vahel (kuidas saab selline asi üldse kell 7 hommikul alla minna?), tüüpiline vedel riisipuder/supp (?) oli ka esindatud. Keedumunad, pisikesed koogikesed, baozi, keedetud maguskartuli- ja kõrvitsajupid. Joogiks kuum piim ja kuum (!) veega lahjendatud apelsinimahl. I rest my case. Olin pisut nõutu ja nosisin keedetud kõrvitsaid ja maguskartuleid. Ja täiesti ära unustades, et olid lihavõtted, ka ühe keedumuna (nii et ma vist isegi enda teadmata tähistasin seda püha). Ja pool klaasi kuuma piima ning ma siiani ei mõista, kas see oli sojapiim või wannabe lehmapiim. Arvestades, et plaan oli mäkke ronida ja üsna lahja oli olla peale seda hommikusööki, haarasin ka ühe muffini... mille iga väline ruutsentimeeter oli kaetud nonparellidega, nii et jäi kahtlus, et hiina kokad ei saa aru kontseptsioonist, et nonparelle pole mõtet muffini külgedele ja põhja ja üleüldse terve taigna sisse segada - piisab ka paari nonparelli peale raputamisest. Aga ilmselt mõlkus mõte "mida rohkem, seda uhkem" ja ma ampsasin suhkrustunud kestaga kivikõva muffinit ning sealt sain oma hommikuse energialaksu kätte (kui kohvi ei saa, peab olema leidlik).
//
By the end of the first day of this trip, I was happily in my hotel bed at 10:30 p.m. and enhoying the luxury of a rock hard mattress. As my weekend in Shanghai had already started on Thursday, it was only logicall that all this party+school+party+trip route wore me totally out by the end of Saturday.
Woke up at 7 on Sunday and got super excited about the hotel breakfast, 'cause working back at Scandic while in Denmark left me with only best memories of hotel breakfasts. I didn't expect to get any coffee, as it's not a common thing in China, but the fact I couldn't even find any tea... okay, strange. Greasy, spicy noodles were on the menu (how on earth can someone sober eat that at 7 a.m.?), also some typical watery rice porridge. Hard-boiled eggs, various cakes, baozi, boiled pumpkin and sweet potato slices. Hot milk and hot (!) watered down orange juice for drinks. I rest my case here. I was kinda clueless and chowed down on some boiled pumpkins and sweet potatoes. Also, completely forgetting it was easter, ate an egg (so in a way I celebrated Easter). Flushed it down with a sip of that hot milk and I'm still not sure, whether it was soy milk or some wannabe cow milk. Considering the fact I was supposed to climb a mountain that day and I felt a bit light after this sad breakfast, I also opted for a tiny muffin... which had every inch of it covered in sprinkles. This leads me to a conclusion that the chinese chef is very confused about the idea of using sprinkles and he is unaware, that it is pointless to use sprinkles at the bottom or sides of the muffin or just mix it in the dough - just a few for decoration on the top of the muffin would easily be okay. But looks as if he thought "the more the merrier" and so I into this rock-hard crystallized little muffin thingy and that's where I got my morning energy-rush from (no coffee makes me inventive).
Sõber seletas, et hiinlased piinasid vanasti bambusmetsades vaenlasi - vaenlane seoti noore bambusvõrse kohal kinni, nii et ta ei saanud end liigutada. Teatavasti kasvab bambus kuni 90 cm päevas, nii et aeglane ja ihu läbistav surm oli garanteeritud. Selline lõbus ja hariv jutt.
//
A friend told me the Chinese used to torture the enemy with bamboo - they'd tie the bad guy up, so they couldn't move and right above a young little bamboo. As you know, these things grow about 90 cm per day, so a slow and spiky death was guaranteed. Such a cute and educating story.
Portree seeriast "Mina ja bambus". Erilised tänud hotelli šampoonile, mis haises nafta järgi ja sponsoreeris seda räsitud matkaja soengut.
Ma tean - creepy. Järsku ilmus poekese nurga tagant välja hiiglasliku mehe pea, mis peaks kuuluma Nanshani vanakesele. See kaalub 21 tonni ja on 12.8 meetrit kõrge ja legendi järgi peaks seda külastades pikk ja õnnelik elu garanteeritud olema. Yay for me.
//
I know - creepy. So this statue of the Nanshan Old Man suddenly appeared from behind a shop. It weighs 21 tons, 12.8 meters high and according to the legend, visiting it should guarantee a long and happy life. So yay for me.
Pargivaht kivil tsillimas. Jõi seal teed ja ilmselt itsitas kõikide kurnatud mäkkeronijate üle. Istus täpselt samal kohal, kui alla laskusime.
//
The park ranger chilling on the rock. He was drinking tea and probably giggling at all the tired mountainclimbers. Was exactly at the same spot as we were descending the mountain.
Kuna see on Hiina, siis otseloomulikult on isegi metsikus looduses massiliselt inimesi. Vähemalt rahvuspargis oli. Hiinlased olid muidugi üsna naljakad ronijad - osad preilid olid 10 cm kontsadega või talvemantlites, meessoo esindajad higistasid ülikondades. Mul oli juba peale esimest 5 minutit turnimist t-särgis palav, huvitav, mis saun võis talvemantliga olla.
//
As we are talking about China, after all, it's no surprise that even the nature is crowded. Or atleast a national park. The Chinese are quite funny when hiking - some chicks arrived in 10 cm heels or wintercoats and men were getting sweaty in suits. I was having hot flashes after 5 minutes of climbing in a t-shirt, so I'm rather curious of how it might have felt in a wintercoat.
Water break
Halfway
Kui tähelepanelikult uurida, siis võib läbi udu näha väikest mägikülakest :)
//
If you look close enough, you can see a little mountain village through the fog :)
Made it to the top!
Kui suur ronimine hundiisu tekitas, siis võis mäetipus osta lavkast nunnult lõigatud arbuuse, kirsstomateid või kurke. Mäegondli peatusepunktis võis muidugi hiinlase lemmikuid kiirnuudleid osta, mis minu meelest sellises olustikus (sa oled mägedes! Milline loodus!) kuidagi labaselt mõjusid. But that's just me.
//
In case this massive climbing induced a huge hunger, it was also possible to buy some nicely cut watermelons, verry tomatoes and cucumbers from these little snack booths on the top of the mountain. They were also selling the damn instant noodels at the stop for cable cars, which I personally find a bit tasteless in this situation (you're in goddamn mountains! That view, the nature!). But maybe it's just me.
1200 meetrit merepinnast ja udumeri
//
1200 m from sealevel and a sea of fog
Michelle!
Taas all, selle kummalise Nanshani vanakese kuju ees. Üles ronisime 40 minutit ja alla 15. Algselt plaanisime gondliga alla sõita, aga sinna oli tunnipikkune järjekord ja meil pole hiinlaste kannatust järjekorras seismiseks, nii et kasutasime kondiauru. Imelik, aga alla ronimine kurnas jalad rohkem läbi ja seda pilti tehes tudisesid mu jalad nagu vastsündinud varsal. Ja tagantjärgi mõeldes vastab ehk Nanshani vanakese legend tõele, sest taas all olles puhusin pisut ühe hiina vanamehega juttu ja ta pakkus mulle kommi, mille ma viisakusest siiski vastu võtsin. Jep, sellest hetkest alates algas the sweet life. Tean küll, et ema ütles, et ära võõrastelt kommi vastu võta, aga enda õigustuseks võin öelda, et harjumatult suur kogus hapnikku peale sudust Shanghaid hägustas mu mõistust. Pagana hea komm oli ka muidu.
//
Back at the bottom of the mountain in front of that strange Nanshan Old man sculpture. It took us 40 minutes to climb up and 15 to get down again. We planned to take the cable car down, but there was an hour long line for that and since our patience for standing in lines has not developed to the one of Chinese yet, we used our own strenght to get down again. Strangely, getting down affected my leg muscles more than climbing up and my legs were shaking as if I was a newborn foal.
Thinking back, maybe this story of the Nanshan old man is true, since at this point I engaged in a conversation with an old Chinese man who offered me candy and which I cheerfully accepted. Yes, the sweet life began at that point. I know mom told me not to take candy from strangers, but I think it was the overflow of oxygen after the smoggy air in Shanghai, that blurred my thinking capabilities. Also, it was a damn good piece of candy.
Seejärel läksime kõrvalasuvasse restosse "orgaanilist" lõunat sööma.
//
Then we went to a nearby resto for some "organic lunch".
"Orgaaniline" tähendas seda, et see kana seal metallpotis oli paar tundi varem selle sama resto tagaaias ringi jooksnud. Ja seda oli keedetud puljongis koos nahaga. Ja siis 12 inimest üritas söögipulkadega selle suure kausi seest mingitki liha selle kana küljest nokkida ning kana muudkui ujus kausi sees eest ära. Kõik muu oli tüüpiline selle kandi köögile - õline, magusvürtsikas ja "liha" koosnes suuremalt jaolt luudest. Hiinas söömine on üks messy tegevus, kuna kõik need samad kondid
a) lendavad söögipulkadega torkides su eest mööda lauda minema (kui lääne inimene istub lauas, sest aasiast pärit inimene pulkadega nii koba ei ole)
b) asiaadid ise lutsutavad kõik kondid hoolikalt lihast puhtaks ja sülitavad laua keskele (ja lääne inimene teeb suured ehmunud silmad).
Peale lõunat hüppasime bussi, kus ma järgmised 3 tundi peamiselt magasin ning õhtuks olime tagasi Shanghais. That's it, folks!
//
"Organic" meant that this same chicken in the metal pot was running in the backyard of the restaurant just a couple of hours ago. And now it was boiled in broth with skin. And then about 12 people tried to snatch some meat off of that chicken and of course it swam away at every attempt in that big ol' pot. Everything else was tpical to this regions' cuisine - oily, sweet & spicy and the "meat" consisted mainly of bones. Eating in a chinese resto is a messy thing, because
a) these bones just fly around the table at a random attempt of catching one with your chopsticks (this applies to Westerners though, the Asians are pros with their chopsticks)
b) the Asians suck all the meat skillfully off the bones and spit them in the centre of the table (and all the Westerners have this expression of shock on their face).
Then we got on the bus, where I slept for the next hours and we were back in Shanghai by evening. That's it, folks!
