Jejee, meil on koolivaheaeg! Ja kui aus olla, siis senini on üsna igav olnud... Väikelinna värk. Kuidagi harjumatu on ilma tegevuseta istuda, hommikul ei pea ärkama, end sättima ja jooksuga tundi ruttama... Ma ei teagi, kas tegemist on ainult minu kiiksuga, aga tahaks tunnet, et olen selle vaheaja ka ära teeninud ja veidike vaeva selle nimel näinud. Tõsi, oli küll üks pisike eksam hiina keeles, aga see polnud ka päris nii õudne, nagu ma kartsin. Olgu, ei maksa viriseda, pärast tulevadki kõik tööülesanded korraga kaela, seda ma ka nüüd kohe kindlasti ei soovi.
Hetkel oleme kõik mõnusalt kodused ja naudime sügist. Eile üritasin hommikul lehti riisuda, kuid ilm keeras täiega ära ning jäin hullu paduka alla - nagu ka täna, kuigi seekord polnud mul ei kummikuid ega vihmavarju. Üleüldse, oma baleriinikad võin vist kuskile kappi kevadeks hoiule panna, täna said jalad ikka päris korralikult märjaks :(
Lisaks oleme üsna nõutud oma suure pirnisaagi pärast, sest igal hommikul korjame suure kausitäie pirne, mille päeva jooksul vaevaga ära sööme või moosiks keedame ja juba järgmisel päeval on eelnevast suurem kogus pirne taas ootamas... et nendega midagi ette võetaks. Ja kuradi kahju oleks neil niisama raisku lasta minna. Söön siin vist terve oma elu pirninormi täis.
Mmm, nii hea on hommikujooksu teha, kui sind SELLINE vaade tervitab!
Kohati on tunne, nagu oleks Wisteria Lane'ile ära eksinud - siin on nii palju nunnusid elurajoone! Suur osa majadest ja aedadest oleks nagu kodusisustusajakirjast pärit.
No comments
Post a Comment