Saturday - wake up at 6 a.m. to shower, make myself decent and run to the subway station, since there's a photobooth, struggle with acutally getting any photos out of the darn thing (let that metro-worker call the customer service for you, nobody speaks english anyways here), then medical check up, sit, wait, let them take blood from you (well all my bloodtests weren't enough apparently). Thank god, they didn't make me do the x-ray again. By the end of this whole thing it was still 10 a.m., so it seemed like a perfect moment to go on an exploration tour.
Anyways, I decided to use my new subway riding skills and went all the way to Hongkou district of Shanghai. When I got there and stood on the street, it of course occured to me, that I had forgotten the map at home. Great. Well, I did wander around the streets and use my rusty chinese to ask for directions, but nobody seemed to know about my destination. Good thing, my new chinese phonenumber also includes internet, so I at some point it occured to me, I can track my location with GPS. I've never been so relieved in my life!
So what is this Old Millfun? Oh, just this old slaughterhouse, built in 1933 and by a British architect in Art Deco style. Once the largest slaughterhouse in the Far East stood for a while without use, though after full restauration, it hosts some art shops, creative companies and restaurants & cafes. Altough the shops were pretty bland there, the architecture is really striking and great for taking photos - many unexpected corners, air-bridges, stairs and in the end, a passage to the roof with a great view over the tiny houses of Hongkou neighbourhood and skyscrapers in the background. Worth a visit!
//
Laupäev - äratus kell 6 hommikul, kiire dušš ja meik, siis jooksuga metroopeatusesse fotoputkasse, mis kohe üldse ei tahtnud mulle fotosid printida (aga no pole hullu, laseme sel metroojaama töötajal klienditeenindusse helistada, keegi seal inglise keelt niikuinii ei mõika), seejärel tervisekontrolli, istu, oota, lase endalt veel verd võtta (ilmselgelt kõik mu kodus tehtud veretestid polnud piisavad). Vähemalt ei saadetud jälle röntgenisse. Kogu selle krempli lõppedes oli kell alles natuke peale kümmet hommikul, niisiis tundus olevat ideaalne viis päeva jätkata ühe väikse avastusretkega.
Võtsin oma metroosõidu skillzidest viimast ja otsustasin spontaanselt Hongkou linnaossa sõita. Pool tundi hiljem ühel Hongkou räämas tänaval seistes jõudis mulle otseloomulikult kohale, et ma unustasin linnakaardi koju. Suurepärane. Ekslesin pisut kõrvalistel tänavatel suvalises suunas liikudes ning tegin hädiseid katseid oma roostes hiina keelega suunda küsida, aga paistab, et kellelgil polnud mu sihtmärgi eksistentsist vähimatki aimu. Õnneks jõudis minuni ühel hetkel idee, et ehk saab mu uue hiina telefoninumbriga ka netti kasutada ning tänu GPS'ile suutsin end lõpuks kohale juhatada. Milline kergendus!
Niisiis, mis on Old Millfun? Kõigest üks vana tapamaja, mille projekteeris üks briti arhitekt kaunis art deco stiilis ja mis ehitati 1933 aastal. Omal ajal Kaug-Ida üks suurimaid tapamaju seisis lähiminevikus tükk aega tühjana, kuniks peale korralikku rahasüsti ja restaureerimist muudeti see trendikaks galeriiks, mille soppidest võib nüüd leida kunstipoekesi, loominguliste disainifirmade kontoreid ja restorane ning kohvikuid. Olgugi, et poekesed ise olid seal üsna lahjad, on hoone arhitektuur tõeliselt erakordne ning sobib ideaalselt pildistamiseks - palju ootamatuid nurki, õhusildu, treppe ja lõpus käik, mis viib katusele, kust avaneb omakorda imeline vaade pisikestele Hongkou piirkonna majakatustele ja nende taga kõrguvatele pilvelõhkujatele. Väärt külastamist!
Võtsin oma metroosõidu skillzidest viimast ja otsustasin spontaanselt Hongkou linnaossa sõita. Pool tundi hiljem ühel Hongkou räämas tänaval seistes jõudis mulle otseloomulikult kohale, et ma unustasin linnakaardi koju. Suurepärane. Ekslesin pisut kõrvalistel tänavatel suvalises suunas liikudes ning tegin hädiseid katseid oma roostes hiina keelega suunda küsida, aga paistab, et kellelgil polnud mu sihtmärgi eksistentsist vähimatki aimu. Õnneks jõudis minuni ühel hetkel idee, et ehk saab mu uue hiina telefoninumbriga ka netti kasutada ning tänu GPS'ile suutsin end lõpuks kohale juhatada. Milline kergendus!
Niisiis, mis on Old Millfun? Kõigest üks vana tapamaja, mille projekteeris üks briti arhitekt kaunis art deco stiilis ja mis ehitati 1933 aastal. Omal ajal Kaug-Ida üks suurimaid tapamaju seisis lähiminevikus tükk aega tühjana, kuniks peale korralikku rahasüsti ja restaureerimist muudeti see trendikaks galeriiks, mille soppidest võib nüüd leida kunstipoekesi, loominguliste disainifirmade kontoreid ja restorane ning kohvikuid. Olgugi, et poekesed ise olid seal üsna lahjad, on hoone arhitektuur tõeliselt erakordne ning sobib ideaalselt pildistamiseks - palju ootamatuid nurki, õhusildu, treppe ja lõpus käik, mis viib katusele, kust avaneb omakorda imeline vaade pisikestele Hongkou piirkonna majakatustele ja nende taga kõrguvatele pilvelõhkujatele. Väärt külastamist!
Why are people of Shanghai always so sleepy?
No comments
Post a Comment