Monday, November 18, 2013

The longest post EVER

(Sorry, this one is going to be only in Estonian, though you may give it a go with google translate)

Huh, jälle nädal möödunud, taaskord eksamid seljatatud... Suuline hiina keel oli reedel (kuulu järgi sain klassi teise parima tulemuse, how is this possible??) ja täna oli kirjalik. Seekord jäi õppimine viimasele minutile (+mu korealasest flatmate ostustas, et oleks jõle lahe kogu nv jooksul endale itsitavaid sõbrannasid külla kutsuda... minu tuba on läbikäidav ehk siis muidugi mu keskendumisvõime on häiritud, kui 5 inimest edasi-tagasi kõnnib...). 




Nüüd, kus november on käes, hakkab troopilise kliima võlu hajuma ning täna ühikast väljudes ehmatasin ikka korralikult ära, sest õues tervitasid mind vaid viis soojakraadi. Sügis saabub siin küll hiljem, aga kui ta kord saabub, siis ei jää ta kellelegi märkamata. Muidugi on olukord ilmaga pisut skisofreeniline, sest eelmisel nädalal oli laupäeval +28 kraadi, nii et käisime t-särkides ja higistasime täiega ja juba järgmisel päeval oli kõigest +14 kraadi. Igav siin ei hakka, eks.

Tegelikult, millest ma väga tahaksin täna kirjutada, on kultuurišokk. Ma teadsin, et seda on mingil määral oodata, aga samal ajal :

1)      Ma ju ometi teadsin 2 aastat, et lähen Hiinasse, seega olen mingil määral vaimselt selleks valmis
2)      Ma ei olnud tegelikult kindel, mismoodi kultuurišokk üldse väljenduma peaks

Nüüd, kus olen Shanghais juba VAU! ühe neljandiku aastast veetnud (niimoodi öelduna kõlab kolm kuud kuidagi pikema perioodina, eks), suudan juba näha erinevust selle vahel, kuidas tundsin end perioodil september-oktoober ning noh... kuidas ma tunnen end täna. Okei, mingil määral on see üsna varajane faas pilguheiteks (veel üsna varajasse) minevikku, aga ma näen ja tunnen selget erinevust ning olen neid mõtteid juba paar nädalat heietanud ning ka teiste siinolijatega jaganud.

Ühesõnaga – jah, ma olin need kaks esimest kuud üsna suure pinge all. Esimese paari nädala jooksul oli kõik veel vahva ja üsna ’turistifeeling’ valitses toona, kuid mingil hetkel jõudis kohale, et : „Goddammit, ma veedan siin terve aasta“.


Konnad toiduks müügil nomnom


Miks saabus see tõdemus minuni nii frustreerival toonil? Ma ju ISE tahtsin siia tulla? Noh, kui aus olla, siis paljas teadmine, et ma lähen Hiinasse ja mitu aastat keeleõpinguid ei valmistanud mind ette selleks, mida ma siin näen. Esialgne ettekujutus maalis Shanghaist mulle imelise modernse suurlinna, kus ühes linnaosas on pilvelõhkujatega ärirajoon ning selle vahetus läheduses on kaunis traditsiooniliste hiina majakestega vanalinn, lisaks prantsuse kontsessioon oma nunnude shikumen majakestega...

Ehheee, aga see on Aasia. Oh boy, kui ootamatult suur oli erinevus. Ja oh kui frustreerivalt mõjus teadmine, et enamustel juhtudel pole siin inglise keelest kasu ning kohalikud ei saa minu hiina keelest aru või ei saa mina neist aru + veel see minu jaoks täiesti mõistetamatu shanghai dialekt, mis on putonghuast väga erinev... 

Üsna alguses oli mul vaja haiglasse minna ühe tervisemure tõttu... ma ei olnud valmis selleks, et pean järjekorras ootama 2 tundi (minu ees oli ca. 250 patisenti) vaid selleks, et arst ei saaks minust aru ja saadaks mind kuskile välismaalaste osakonda, kus ainuüksi visiit maksab 75 eurot. Õnneks oli minuga keeleoskaja kaasas, kes üsna ruttu suutis selle olukorra ära klaarida, kuid kogu see kogemus oli out of this world.

Oh, ja muidugi suurlinna melu, mida ma nii väga ihkasin – eks mul polnud tegelikult aimu, mida see endast kujutab. Eestis ja Taanis oli alati palju personal space’i ning on loomulik, et igaüks austab seda. Kogemata kokku põrgates vabandatakse. Üsna tihti juhtub, et oled ainus inimene kilomeetri raadiuses. Mis juhtub 23 miljoni inimesega suurlinnas? Jäta oma privaatmulliga hüvasti ning ära ootagi, et keegi vaevub trügides, küünarnukiga su ribisid torkides ning varvastel talludes su ees veel vabandada. Järjekorras seistes tuleb valvas olla, sest absoluutselt kõik näevad sinus ohmakat laowai’d, kes ees tolkneb ning kelle ette tulebki trügida. Tänaval kõndides on ratturitel, mopeedidel ja autojuhtidel sügavalt ükskõik, et sul tehniliselt peaks eesõigus olema kõnniteel või sebral teed ületades ja ole valmis mitmeks potentsiaalseks südameatakiks, kui kõnniteel kõndides elektriratas vaikselt su selja taha veereb ja täie volüümiga pasunat laseb. 

Kultuuride erinevus mõjus samuti VÄGA väsitavalt. Absoluutselt me kõik tundsime peale turulkäiku või lihtsalt tänaval viibimist, kui väga see tühipaljas olemine energiat röövis. Lihtsalt toidupoes käies seisab iga riiuli ääres mõni inimene, kelle ainsaks tööülesandeks on teavitada kliente, et just siin müüakse sellist pesuvahendit või naasugust tofupalli. Osadel on käes ruupor, et pool saali kindlasti sellest kauba olemasolust teadlik oleks, ehk siis kogu pood on kisa ja kära täis. Ma ei julge senini mõne poeriiuli juures minutist kauemaks seisma jääda, sest ma tunnetan juba eos ära, et mõni nendest teenindajatest juba sööstab mu poole vaid selleks, et osutada iga jumala eseme peale riiulis ning kiites seda taevani (haha, kuigi nüüd ma teen lihtsalt tüdinud näo ja teatan hiina keeles, et ma juba TEAN, et kõik need kaubad on jõle head, las ma nüüd ise vaatan :D). Peale sellist poeskäiku tahad ainult koju minna ja voodisse pikali visata.

Kultuuride erinevusest veel niipalju, et siin on täiesti okei sülitada. Mitte niimoodi diskreetselt, vaid ikka korralikult kõrisisemusest ’’kõike’’ valjult kokku koguda ja siis sulle otse jalge ette see kõik paisata. Ka kaubanduskeskuses olles. Aevastades ei hoolita ka sellest, et võiks eelnevat käsi suu ette tõsta. Noup, aevastatakse valjult ja mõnuga ning otse sulle näkku (ehk siis järgnevad 5 minutit hoian hinge kinni, lootuses et need pisikud hajuvad selle ajaga laiali). Suitsetamine siseruumides? Ohjah, täitsa olemas. Käisin paar päeva tagasi koolisööklas toidukaardile raha lisamas – onuke, kes raha vastu võttis, istus rahulolevana söökla juures leti ääres ja tossutas sigarit.


Rändom tänavatel ekslemine ja autentse hiina linnaeluga tutvust tegemas - unustage kõik see show off sära, mida siin iga nurga peal pähe määrida püütakse

Ehk siis tripp, mis aitas mul üha enam mõista, mis täpselt mind Shanghai juures võlub

Need on vaid mõned näited kogu sellest tohuvapohust, mis mind siin igapäevaselt tervitab. Lisame asjaolu, et kõik mu lähedased sõbrad ja perekond on kaugel-kaugel eemal ning ma ei näe neid niipea... Ning ehk üleüldine fakt, et olen inimene, kes tegelikult põeb kohutavalt uutes situatsioonides ning vajab kohanemiseks aega, lisaks lähen uute inimeste läheduses ärevile, ehk siis I’m goddamn awkward at making new friends. Tundsin end paraja supi sees olevat ning soovisin lugematuid kordi koju minna.

ÕNNEKS on see faas läbi. Esiteks leidsin ma absoluutselt suurepärased sõbrad. Või noh, ma ei leidnud neid – häid sõpru ei maksa täie elu eest otsida, nad lihtsalt saabuvad ellu ning when it’s right, you just know it’s right. Kui sa pead täiega peale pressima ja nahast välja pugema, et mingit klappi leida, siis ilmselgelt it ain’t meant to be. Mulle tulid meelde sarnased seigad Sonderborgist ning paistab, et selle elutõe võin endale nüüd igaveseks pähe taguda. Ma ei suuda midagi vahvamat välja mõelda, kui nende suurepäraste inimestega Shanghai tänavatel seiklemine, ühised filmiõhtud ja kokkamised, rõdul ööbimised ning otseloomulikult meie hullumeelsed ööd väljas, millele järgnevad varahommikused kohvitamised Starbucksis, mis ühtekokku kestavad kolm tundi ja mille vältel me ainult naerame. 

Väsisime Asega ühel peol ära ja jäime rõdul magama :D

Pudongil, kuueteistkümnenda korruse rõdul kell 8 hommikul. Otseloomulikult puresid meid selle aja jooksul sääsed :D


Teiseks olen õppinud kultuuride erinevust taluma. Fakt on see, et tänavapildis kohtab palju absurdi a la autojuht ja mootorrattur, kes endiselt oma sõidukeid juhtides teineteisega ägedalt sõimlevad ning absoluutselt ei vaata, kuhu sõidavad. Või avalikud tualetid, kus keegi ei vaevu kabiini ust sulgema. Kuldne reegel on mitte ärrituda, just laugh it off, sest tegelikult see on nii absurdne ja out of this world, et see lihtsalt ON naljakas. Sülitamine, karjumine ja muud tüütused – nendest tuleb osata end välja lülitada. Trügimise peale pole mõtet oma viisakust ja närve raisata, kui näed, et keegi järjekorras sulle ette trügida üritab, siis suru täiega vastu ja võitle oma koha eest. 

It’s a concrete jungle and you gotta fight for your place here.


Hommikuvõimlemine Zhongshan'i pargis


Pika jutu kokkuvõtteks – ma olen õnnelik ja rahul oma otsusega siia tulla. Algus ei ole ega peagi kerge olema, aga sellised olukorrad löövad pea klaariks, rebivad su mugavustsoonist välja ning muudavad meeled erksaks. See on kahtlemata mu senise (veel üsna lühikese) elu üks põnevamaid seiklusi ja ühtlasi väljakutseid. See on võimalus ümber hinnata oma seniseid väärtusi, õppida ning kasvada. Silmi avav kogemus mõista, milliste privileegidega maailma olen sündinud ning et paljudel needsamad privileegid puuduvad, seega ei tohi ma neid mingil juhul iseenesestmõistetavalt võtta (mida me kõik tegelikult eneselegi teadmata kipume tegema). 

Kogemus, mille valguses muutub maailmavaade.

See on ilmselt terve mu blogi üks avameelsemaid ja ausamaid kirjutisi (mille avaldamist kaalusin pikalt), seega, kui viitsisid selle läbi lugeda, võid end premeerida küpsisega hahah :)

Filmivarusid täiendamas

Viigimarjad, mandariinid ja hurmaad täis kausike rõõmu

Kõigest 2 ja pool kuud hiljem ületasin oma ühise köögi foobia ning läksin kokkama, hurraaa!

Eepiliselt kaunis õhtune vaade Pudongile

Tavaline värk Shanghais - vanemal põlvkonnal on säilinud komme tänavatel oma pidžaamades jalutada.

Balmain või Germain, vahet pole, eksju, peaasi, et mõlemal on prantslasest rätsep?

Le sirgeldused

2 comments

Anna-Liisa said...

Väga hästi kirjutatud. Möirgasin mitmel korral südamest naerda ja terve teksti noogutasin omaette kaasa, olen täpselt samamoodi end siin tundnud. Aga siis kui esimest korda õhtul Bund'ile sattusin ja seda vaadet nägin ,tundus nagu oleks laksu vastu vahtimist saanud ning mõistsin millise võimaluse on elu kinkinud, pisikesest Eestist hullumeelsesse Hiinasse igaüks ei taha ega saa kolida.

Kriss said...

Just! Iga päev on siin täis üllatusi ja õppetunde, mis lõppude lõpuks avaldub üüratus kogemustepagasis ja suurenenud empaatiavõimes mida igaühel ette näidata ei ole! Haha, pluss kõik need hullumeelsed stoorid, mida kodustele rääkida ja mida keegi ei suuda uskuda, sest need kõlavad nii ulmelt, hahahh!
Hea meel, et on veel inimesi, kes mõistavad siinseid läbielamisi :)

A Blog by Kriss. All rights reserved. © Maira Gall.