Weekend Getaway, Day 1: Tianmu Lake: A Blog by Kriss

Long time no see!

Vahel tundub, et absoluutselt mitte midagi ei toimu ja seejärel tekib massiliselt kohustusi ja toimetusi justkui üleöö ja paistab, et millekski ei jätku piisavalt aega.

Just seetõttu oli peale ränka-pikka nädalat mõnus kooli poolt organiseeritud tripile minna. Tegemist oli kahepäevase tuuriga Jiangsu provintsi Liyangi linna piirkonda (umbes 340 km Shanghaist ehk 3.5 tundi bussis loksumist). Esimesel päeval käisime Tianmu järve avastamas. Tegemist on piirkonna ühe puhtaima veekoguga ning otseloomulikult on see ka looduskaitse all. Lootsin väga järve ümbritsevaid mägesid näha, aga ilmaga sel korral väga ei vedanud ja kõik mäetipud olid paksu udu sisse uppunud.

Jõudsime keskpäeval Liyangi, sõime hotellis lõunat - tüüpiline hiina ümmargune laud koos keerleva keskosaga ja Shanghai stiilis liiga-õlised toidud - ning sõitsime Tianmu juurde.

Long time no see!

Sometimes it really seems like nothing much is going on and then all of a sudden a massive amount of responsibilities appears and there's not enough time for anything anymore.

That's why it was super refreshing to go on a trip organized by Donghua University. It was a two day trip to Liyang city in Jiangsu province (about 340 km from Shanghai or 3.5h ride by bus). On the first day we went to see the iianmu Lake scenic spot. It's one of the most cleanest lakes in the area and therefore under protection. I really was hoping I could see the mountains surrounding the lake, but unfortunately the weather wasn't very good that day, so all the mountains were hidden by thick fog.

We got to Liyang at noon, had lunch at the hotel - a typical chinese round-table with wayyy too oily Shanghai style food - and drove to Tianmu.

See on stinky tofu ja eks nimi juba ütleb kõik. Selle näksi "aroomi" tunneb juba kaugelt ära - umbes nagu ummistunud WC. Maitse on see sama lõhn maitsesse ülekantuna ja mitu korda intensiivsem(ma ei oska seda paremini seletada, aga usun, et saate aru :D ). Ampsasin ettevaatlikult ühest tofukuubikust pool ja sinna ta minust jäi - ühest suutäiest piisas terveks eluks.

So this is stinky tofy and the name describes this little snack pretty well. One can reckognize the aroma very easilly and it's kinda like a clogged toilet. The taste is this same smell encapsuled in a flavour and about 10 times more intense (the best I can do in describing this). I had a bite of one of these tofu cubes and this one bite was enough for a lifetime.

Tea museum

Peale järve ääres seiklemist tegime hotellis check-in'i ja läksime Liyangi peale jalutama, et leida mõni söögikoht. Jõudsime omadega gigantsesse kaubanduskeskusesse (suurem, kui meie Zhongshani pargis asuv kaubanduskeskus Shanghais) - natuke liiga suurde Liyangi linna kohta. Liyang on Hiina mõistes väikelinn, kõigest ca. 700 000 elanikku. Eniveis, kaups nägi suht uus välja, kõik säras ja läikis ning kõikjal oli tüüpilist hiina stiilis kulda ja karda, aga mida polnud, olid esiteks POED (kõikjal olid remondisildid üleval) ja ostjad. Ehk siis suure hurraaga ehitatakse oma rikkuse demomiseks hunnik kaubanduskomplekse, mida tegelikult kellelgil vaja ei ole. Kurb näide suurest majandusmullist.

After touring around the lake we returned to the hotel, checked in and went to explore Liyang city in order to find some place for dinner. We made it to a gigantic shopping mall (bigger, than the one at Zhongshan park here in Shanghai) - obviously too big for Liyang city. Liyang is a small city here in china, with population of 'only' about 700 000 . Anyways, the mall looked super new, everything was covered in gold and shiny (typical chinese style), but the thing they were missing were SHOPS (they had signs of renovation up everywhere) and shoppers. So basically what we see here is a typical ghost mall which nobody needs, built just to show off the riches. A text book example of an economic bubble.

Hardy and Michelle

Valisime Xinjiangi resto õhtusöögiks. Xinjiang on piirkond Lääne Hiinas, kus elavad hiina moslemid ehk uiguurid ning nende toidud on võrratud.

Vahemärkuseks - "hiina toit" on väga lai mõiste. Lääne inimene mõtleb ikka, et tegemist on nuudlite, kevadrullide ja riisiga ning seda kõike süüakse pulkadega. Tegelikult on igal piirkonnal omad erilised toidud, mille poolest ollakse tuntud. Näiteks Shanghais on toit väga õline ja magusalt vürtsikas (ehk siis not my favourite, sest isegi köögiviljad ujuvad õli sees ja peale sööki on alati raske olla). Sichuani provintsi toidud on jällegi vägaväga teravad ja kõikjale lisatakse kurikuulsat sichuani pipart (ja kui see vastik väike kurjam sulle kogemata toiduga koos suhu rändab, ole valmis pisaraid valama ja läkastama).

Xinjiangi toidud meenutavad mingil määral Lähis-Ida kööki, seega seal leiab šašlõkki, jogurtit ja keefiri (hiinlased pole eriti piimatoodete fännid muidu). Ja mu palavalt armastatud naan leib on seal ka esindatud!!! Kuna tegemist on moslemitega, siis sealiha Xinjiangi toitudes naljalt ei leia.

We chose a Xinjiang place for dinner. Xinjiang is a region in northwest of China, where the Chinese muslims a.k.a. uyghurs live and their food is amaaaazing.

Just as a sidenote - "chinese food" is a very broad term. Westerners usually think it's noodles, spring rolls and rice, all eaten with chopsticks. Actually every region has their own special cuisine. Shanghai cuisine is known to be oily and sweet/spicy (thus not my favourite, as even eating veggies feels like chugging down a bottle of oil and I always feel so heavy after a meal). Sichuan cuisine is known as damn spicy and they add their notorious sichuan pepper to everything (and if that little devil makes it into your mouth, be ready to shed some tears and cough your lungs out).

Xinjiang cuisine is similar to the one of Middle-East I guess, as they have skewers, yogurt and kefir (the chinese are not really known for their love of milk products). And my dearly beloved naan bread!!! And as the population there consists mainly of muslims, pork is not really used for cooking.