Oh, oh, OH!
Otsisin midagi väliselt kõvakettalt ja sattusin sellega seoses ühe vana albumi sisse tuhlama... ja leidsin filmiklippe meie viimasest õhtust Shanghais!
See oli vist nüüd kuskil juulis, minul ja Agnesel olid viimased päevad Shanghais jäänud ning me läksime oma lemmikusse Shanghai Brewery'sse õhtust sööma + oma lemmikuid Malibeer'e jooma (õlu ja Malibu rummi kombo, kõlab veidralt, aga maitses hästi, hind oli hea ja täitis eesmärki ka!). Siis mingil hetkel läksime Prantsuse kontsessiooni teises otsas asuvale Yongkang'i baaride tänavale, kus saime Cafe Stagiaire'is kokku Curtise, Niko, Morteni ja Veronicaga. Ja siis olid happy times, vahepeal ujus mingi naljakas ja tüütu venelane meie lauda ja hakkas mu Nikonit nähes oma peegelkaamerast seletama ja terve laud suht ignoreeris teda, mispeale kutt meie kõigi peale solvus (but like... nobody asked you in the first place, dude). Siis liitusid paar Morteni saksa semu ning me hakkasime ööklubi poole liikuma, samal ajal tänavatel tantsides ja lauldes ja üleüldse maailma kõige valjemad olendid olles. Geisha'sse jõudes mõtlesime, et ah, savi ja ronisime klubi keskel asuvasse vannitünni, kus tavaliselt palgatud tantsijad väänlevad ning tantsisime ise seal, kuni lõpuks igasugused võõrad meiega liitusid ja klubis töötasvad tantsijad astusid juurde, et nagu mida me teeme ja peksid meid sealt vannist välja. No ja siis me Agnesega mõtlesime, et ah, aitab ka ja püüdsime lambist kõige lõbusamal hetkel takso ning sõitsime tagasi Donghuasse. Meil on nimelt loogika, et peolt peab lahkuma siis, kui on kõige lõbusam, kuna mingist hetkest muutub asi jamaks ja siis see nagu lörrib üleüldise meeleolu lõpuks ikka ära. Siis, kui me sel teemal arutleme, tundub see igatahes meeletult mõistliku loogikana, praegu lugedes tundub muidugi veidi irratsionaalsena... heh, okei.
Vabandan ette, et klipi jooksul hakkab kaameratöö progresseeruvalt alla käima, hah, õlu ja student life.
No comments
Post a Comment