Tulin eelmisel nädalal spontaansele mõttele, et tahaks teatrisse minna. Täpselt sama spontaanselt viskasin pilgu peale, mida National Centre for the Performing Arts kavas head on ja nägin, et seal on Tšaikovski "Pähklipureja" hiinastatud versioon.
Hm, huvitav. Ostsin samal päeval piletid.
//
I had this random thought of going to the theatre. Just as randomly, I looked up of what's on at the National Centre for the Performing Arts and apparently, a chinafied version of Tchaikovsky's "The Nutrcracker" was about to be performed on the weekend.
Hm, intriguing. Copped the tickets the same day.
National Centre for the Performing Arts ehk 国家大剧院 puhul on tegemist massiivse ja muljetavaldava hoonega. Ilmselgelt on selle kummaline kuju põhjuseks, miks seda kutsutakse ka hiiglaslikuks munaks ehk 巨蛋. Tegemist on nimelt terasest ja klaasist kupliga, mida ümbritseb tehisjärv ja kuhu saab siseneda maa-alusest tunnelist, nii et kõnnid täpselt tehisjärve alt läbi. Arhitektiks oli prantslane Paul Andreu ning ehitus ise algas 2001, kuid hoone ise sai lõpuks valmis 2007 aastal.
Ei avalda piisavalt muljet? Okei, võtkem mugavam asend toolidel sisse, et mitte ümber kukkuda, aga projekti kogumaksumuseks kujunes ca. 3,2 miljardit RMB'd. Eurodesse arvestatult teeb see circa 446 miljon eurot. Kohatu võrdlusena võib välja tuua meie pisikese Saku Suurhalli, mis EEK'idest eurodesse ümberarvutatult läks toona maksma ligikaudu 14 miljonit eurot. Vabandan kontekstivälise paralleeli tekitamisega, aga isiklikult mäletan, et kui Saku Suurhalli ehitati, siis tundus 8-aastasele Kristinale, et jõle impressive hoone. Aeg on küll edasi liikunud, aga mentaalselt on sellest võrdlusest ikka raske lahti öelda, heh.
NCPA... hindasin veidi oma väärtuseid ümber, I guess. Iseenesest meenutab hoone seest vägagi lennujaama - suured avarad ruumid ja hallid, kõrged laed, suveniiripoed (NCPA nänni alates kruusidest kuni rannaplätudeni - hiinlastele meeldib tacky memorabilia). Aga kõik on siiski top-notch ja nad ikka väga hoiavad oma muna. Turvanõuded on vastavad - et üldse sisse pääseda, peab läbima metallidetektorid ja oma ridikülid peab läbi x-ray skänneri laskma. Nagu lennujaamas.
//
National Centre for the Performing Arts or 国家大剧院 is an impressive building, for sure. And for obvious reasons, the building has earned itself the name "Giant Egg" or 巨蛋. It's just this huge dome of glass and steel with a man-made lake surrounding it. Not bad. The architect of this impressive project was a frenchman Paul Andreu and while the construction works began in 2001, the actual building was completed in 2007. The cost of the project? Just a humble 3.2 billion RMB.
While the whole thing nothing short of impressive, it did bother me a bit that the place reminded me of an airport. Especially due to the souvenir shops (Chinese sure love the tacky memorabilia - you can cop everything with an NCPA logo on it, starting from mugs to flip flops). However, it is a top-notch theatre. And the security measures are damn strict, like boarding an airplane.
While the whole thing nothing short of impressive, it did bother me a bit that the place reminded me of an airport. Especially due to the souvenir shops (Chinese sure love the tacky memorabilia - you can cop everything with an NCPA logo on it, starting from mugs to flip flops). However, it is a top-notch theatre. And the security measures are damn strict, like boarding an airplane.
Ma olen tegelikult Pähklipurejat eelnevalt oma kolm korda näinud - 2 korda Estonia teatris ja üks kord Taanis. Seega oli huvitav näha, mismoodi selle hiina versioon võiks välja näha. Tšaikovsky muusika oli otseloomulikult sama, nagu ka plotline, kuigi tegelasi oli pisut muudetud ja geograafilist asukohta (obvs takes place in China).
Pigem suurimaks üllatajaks olid kohalike kombed (pigem nende puudumine), kui asi puudutab teatrikülastust. Oma toiduga taheti tulla (turvakontrollis õnneks konfiskeeriti kõik) - ma saan aru, kui oma väikse šokolaadiga tahad tulla, aga värvikaid näiteid Pekingist: kilo mandariine kilekotis, joogijogurt, suur tops valmispopkorni (teate küll neid juba ready to consume pakke poes, mida tegelikult keegi ei osta). Lisaks riided - Eestis on ikka kombeks, et teatrisse minnes pannakse viisakamalt riidesse, eks. Beijing style - tavalised riided ehk siis dressipüksid ja lääpa tallatud feik UGG saapad. Ja oh hell no, oma koledat kilejopet riidehoidu ära ei anna, vaid jumala eest, trügime oma puhvaikadega teatrisaali, sealjuures stiilselt 10 minutit hilinedes, nii et oma kohale ronime üle teiste inimeste. Rabelevad lapsed ja telefoniga pildistamine (sealjuures ei ole telefon hääletu režiimi peal) on lisaboonuseks. Ühesõnaga, esimese vaatuse ajal kulus suur osa energiast lihtsalt oma emotsioonide talitsemisele, kuna ma pole varem sellist mühaklikkust kohanud teatris. Jebus.
//
I've actually seen the Nutcracker 3 times before - 2 times in Estonia and 1 time in Denmark. This means I could compare the productions from different theatres and I was of course intrigued by how the Chinese version would look like. The music was obviously the same, but the geographical location and the backdrop was changed to be more "local".
I guess I was more amazed at the lack of theatre-culture here. Some examples, which made me scratch my head - how people thought it's acceptable to bring in foods such as a kilo of tangerines, yoghurt or popcorn. Or people visit the theatre in their sweatpants, UGG boots and how they don't give their huge winter coats to the cloak room for hold. And how a big amount of people was just rudely 10 min late or how they can't keep their kids calm or just snap photos with their phones (which are never in silent mode).
Basically spent the first act on being surprised at this behaviour. Jebus help.
No comments
Post a Comment